Ruumiline planeerimine on avaliku halduse oluline tööriist – see määrab, kuidas maad kasutatakse, kuidas kujuneb elukeskkond ning kuidas ühildatakse eri huvid, väärtused ja vajadused. Kuigi seadus nõuab, et planeerimisel arvestatakse kõigi osapooltega, oleneb kaasamise tegelik ulatus alati sellest, kui üldine või konkreetne planeering parasjagu on.

 

Ruumiline planeerimine võiks olla protsessi mõttes alati üles ehitatud koosloomena. See tähendab, et elukeskkonda kujundavad ühiselt kõik osapooled: omavalitsus ja riigiasutused, eksperdid, arendajad ja ettevõtted, kogukonnad ja maaomanikud. Kõigil neil on oma ülesanne, õigused ja võimalused mõjutada otsuseid, mis kujundavad ruumi meie ümber. Vaatame neid rolle lähemalt.

 

KOV ja riigiasutused

Kui arendaja või ettevõte soovib rajada näiteks uut elamupiirkonda, kaubanduskeskust, tuuleparki või rallirada, tuleb neil teha taotlus kohalikku omavalitsusse planeeringu algatamiseks. Kohaliku tasandi planeeringute läbiviimine toimub omavalitsuse eestvedamisel. Omavalitsus on see, kes:

• algatab ja korraldab planeeringu koostamist, sh vajadusel uuringuid;

• koordineerib erinevate osapooltega koosloomet ja koostööd;

• tagab seaduslikkuse ja avaliku huvi arvestamise;

• võtab vastu lõppotsuse ehk kehtestab planeeringu.

 

Kui vallavalitsus valmistab planeeringud ette, korraldab nende menetluse ja viib otsused ellu, siis otsustamise ja kehtestamise roll on vallavolikogul. Omavalitsusel on õigus põhjendatud juhtudel jätta ka planeering algatamata. Samuti võib juba algatatud planeeringu korraldamise käigus jõuda volikogu otsusele, et planeeringut ei kehtestata ning protsess lõpetatakse.

 

Arendajate ja omavalitsuste koostöö on tasakaalu otsimine era- ja avalike huvide vahel. Kui omavalitsus on planeeringu eestvedaja, siis teised riigiasutused (nt Maa- ja Ruumiamet, Keskkonnaamet, Transpordiamet, Kaitseministeerium vms) osalevad selles kooskõlastajana. Nende ülesanne on veenduda, et planeering vastab Eestis kehtivatele seadustele, korrale ja piirangutele, aga mitte ainult. Lisaks veenduvad nad, et  vastava valdkonna avalik huvi riiklikul tasandil oleks kaitstud. Näiteks kaitseb avalikku väärtust ja pärandit Muinsuskaitseamet, samuti võib Keskkonnaamet pöörata tähelepanu looduskaitselistele piirangutele või vajadusele hinnata keskkonnamõjusid.

 

Eksperdid

Planeeringu koostab  asjakohase eriala kõrgharidusega ja piisava töökogemusega või vastava kutsega ruumilise planeerimise spetsialist, kes vastutab planeeringulahenduse professionaalsuse ja tehnilise kvaliteedi eest. Lisaks kaasatakse protsessi vajadusel ka teised eksperdid eri valdkondadest – arhitektid, linnaplaneerijad, liikuvuseksperdid, geoloogid, juristid ja keskkonnamõjude hindajad.

 

Kui planeeringuga võib kaasneda oluline mõju, viiakse läbi asjakohaste mõjude hindamine. Selle viivad läbi sõltumatud litsentsiga eksperdid, kelle roll on analüüsida mõju näiteks loodusele ja elurikkusele, aga ka inimesele, elukeskkonnale ja kultuuriväärtustele. Võimalusel pakuvad nad välja leevendusmeetmeid negatiivsete mõjude vähendamiseks. Aruande põhjal saavad nii planeerija, omavalitsus kui ka kogukond otsustada, milliseid muudatusi planeeringus tuleks teha. Mõjude hindajate töö on üks olulisemaid viise, kuidas tagada otsuste kvaliteet ja läbipaistvus. Nende töö ei ole poliitiline, vaid analüütiline ja teaduspõhine. Mõjude hindamise vajaduse otsustab kohalik omavalitsus.

 

Avalikkus ja kogukonnad

Kohalike inimeste ja kogukonna roll planeeringutes on olla teadlik, põhjendatud ja konstruktiivne partner, kes aitab kujundada otsuseid, mis lähtuvad nii kohalike inimeste kui ka laiemast avalikust huvist. Planeeringu protsessis on igal inimesel õigus:

• saada teavet planeeringu algatamisest ja sisust,

• esitada arvamusi ja ettepanekuid,

• osaleda avalikel aruteludel ja väljapanekutel,

• ning vaidlustada otsuseid (vajadusel haldusmenetluse või kohtu kaudu).

 

Planeeringuid on eri tüüpi ning just planeeringu olemus ja mastaap määravad, kuidas, millal ja mis ulatuses kogukond saab kaasa rääkida. Üldplaneering (ÜP) seab paika suure pildi – kuhu vald või linn areneb ja milliseid väärtusi ruumilises arengus hoitakse. See peab lähtuma nii maakonna kui ka üleriigilisest planeeringust. KOV eriplaneering (EP) ühendab strateegilise ja konkreetse tasandi, võimaldades avalikkusel anda sisendit nii visioonile kui arenduse lahendustele. Detailplaneering (DP) keskendub konkreetsele kohale ja projektile, kus elanike arvamus mõjutab otseselt nende igapäevast elukeskkonda.

 

Omavalitsuse roll on teavitada elanikke kaasarääkimise ja koosloome võimalustest ning hoolitseda selle eest, et info kogukonnani jõuaks. Mida varasemas planeeringu etapis kogukond kaasa räägib ja mida täpsemalt oma ettepanekuid põhjendab, seda suurem saab nende mõju olla. Oluline on teha seda argumenteeritult ning jääda seaduste piiridesse. Üldplaneeringus oodatakse laiapõhjalist visiooni, eriplaneeringus tasakaalukat sisendit ning detailplaneeringus konkreetseid ja põhjendatud tähelepanekuid. 

 

Kogukondade ja elanike aktiivne osalus on oluline, sest just nemad tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Neil on võimalus juhtida tähelepanu keskkonnariskidele või sotsiaalsetele mõjudele, mida omavalitsus saab vajadusel täiendavalt uurida. Avalikkuse aktiivne osalus aitab tagada, et ruumilised otsused sünnivad koosloome tulemusel, kus iga kaasa rääkinud osapool on saanud anda oma panuse planeeringu sisulisse kvaliteeti.  

 

Kokkuvõttes on planeerimine ühine arutelu ja koosloome selle üle, millises keskkonnas me soovime elada. Kui iga osapool täidab oma rolli – omavalitsus juhib, eksperdid analüüsivad, arendajad panustavad ja kogukond räägib kaasa – sünnib terviklik ja tasakaalustatud tulemus. Koosloome toimib siis, kui kõik pooled tegutsevad ausalt, läbipaistvalt, lugupidavalt ja ka teistega arvestavalt, sest hästi kavandatud ruum on ühiselt loodud ruum.

 

PILT: Canva